Kui avastasin, et mind lubatakse Sigatüükasse astuda, olin üliõnnelik. Kuigi tüdrukuid oli sinna alati vastu võetud, polnud see minu jaoks kunagi kindel olnud. Mu vanemad olid mõlemad oma perekondades esimesed, kes võluvõimeid ilmutasid ning seega ka tunduvalt vanamoodsamad kui keegi teine võlumaailmas. Eriti mu isa arvas, et internaatkool Šotimaal pole mingil juhul sobiv koht tema tütre jaoks, võluvõimetega või mitte. Lõpuks aga nõudis mu ema, et saaksin samad võimalused mis temagi saanud oli. Minu jaoks oli see suurim õnnistus mida keegi mulle, Elizabeth Greyle, kinkida oleks saanud, sest Sigatüükas leidsin ma ennast.

Sigatüügas osutus kõigeks, mida ma oodanud olin ja enamakski. Juba raamatukogu oli piisav, et minusugust tüdrukut minestusse viia ning uksest sisse astudes ma peaaegu ka tegin seda. Ma polnud kunagi varem elus nii palju raamatuid näinud. Polnud eriline üllatus, et mind Ravenclaw’sse sõõlati. Minu meelest oli Ravenclaw’ maja kõige suurepärasem asi üldse. Mu majakaaslased olid kõik intelligentsed, rikkaliku kujutlusvõimega daamid, täis elu ja innukust. Noored härrasmehed Ravenclaws olid nii tähelepanelikud ning võluvad, samuti vaimukad. Ma polnud veel kunagi varem selliseid inimesi tundnud.

Ma puhkesin õide. Lapsena olin olnud uje ja ettevaatlik, varjates oma intellekti, et mitte olla narritud teiste poolt, kes mind niigi veidraks pidasid. See oli keeruline elu ning mul polnud sõpru; eelistasin istuda üksi raamatuga mõnes eraldatud nurgas. Sigatüükas aga öeldi minu kohta tihti: “Ta on daam, kelle suu kunagi kinni ei püsi. Õnneks on pea kõik mis ta ütleb ka kuulamist väärt.” Vale oleks öelda, et ma oma maine üle uhke polnud. Kuue aasta jooksul lõin omale üsnagi hea nime. Ma sain hiilgavaid hindeid ja kuulusin kolme klubisse – sealhulgas olin ka Loitsuklubi juht. Pea alati olin ümbritsetud rühmast sõpradest, kõigist majadest. Ainus mida mul polnud, oli austaja.

Mulle oli öeldud, et olin liiga heidutav. Mu välimus oli kindlasti ligitõmbav, tänu mu tihedatele mustadele juustele ning selgetele hallidele silmadele. Neist aga ei piisanud, et varjutada asjaolu, et ma olin prefekt - peaaegu kindlasti saamas Koolivanemaks - kes sai ainult ideaalseid hindeid, oli tähtis liige kõigis mõjukamates klubides ning keda ei nähtud kunagi ilma mõne raske raamatuta käes, kuna ma ei soovinud kunagi õppimist katkestada. Noored härrasmehed nägid kõike seda, ja kuigi nad võisid olla intrigeeritud või lummatud või võlutud, oli seda nende jaoks liiga palju. Seega, soovides naiselikku seltskonda, otsisid nad seda mujalt.

Ausalt öeldes ei häirinud see mind kunagi. Vähemalt mitte enne mu viimast aastat. Oodatult sain ma Koolivanemaks. Esimest korda elus aga tundsin ma üksindusekihvatusi. Mulle tundus, et kõik olid endale kaaslased leidnud ning kellelgi polnud enam minu jaoks aega. Nüüd tean, et see polnud nii ja ma võtsin asja liiga tõsiselt, aga tookord olid mu tunded vägagi tõelised. Kuigi mu sõbrad mind endiselt armastasid ja ma alati neist ümbritsetud olin, olin ma siiski ainus daam ilma härrasmeheta käevangus.

Ma otsisin lohutust esimesest kohast Sigatüükas, mis mind tõeliselt hingetuks võtnud oli: raamatukogust. Usun, et lugesin oma viimase aasta kahe esimese kuu jooksul rohkem kui eelneva kuue aasta sees kokku. Mul läks aga aega kõik need kaks kuud, et märgata kedagi pea alati minuga koos raamatukogus istumas. Ta oli Muundamise professor, professor Montgomery. Philip.

Ausalt öeldes ei usu ma, et ta minust kuigi palju vanem oleks olnud, kuigi ma kunagi ta õiget vanust teada ei saanud. Ma oletasin, et ta oli umbes kahekümne viie aastane. Kõik kooli daamid pidasid teda ‘nägusaks professoriks’ ja mitte ainult selle pärast, et ta õpetajatest ainus alla neljakümne aastane oli. Ta oli väga range, kuid kõik nautisid ta tunde. Ta oli vaimukas ja kohati sarkastiline, aga alati väga lahke. Ta nägi minus midagi, mida minuealised härrasmehed ei märganud. Või võibolla lihtsalt ei heidutanud ma teda. Küllap ei saa ma kunagi teada, milles asi õigupoolest oli.

Kui ma viimaks märkasin teda end jälgimas, sain järjest üha vähem ja vähem loetud. Ma veetsin oma aega, üritades välja nuputada asju, mida talle öelda. Esimest korda oma Sigatüüka-aastate jooksul olin ma sõnatu. Õnneks ei kestnud see asjade seis kaua. Mind säästeti piinast leiutada midagi huvitavat, mida öelda, kuna tema kõneles esimesena. Ma ei unusta iialgi, mida ta ütles.

“Miss Grey, te olete kahtluseta kõige õpihimulisem noor daam, keda ma kunagi kohanud olen. Võin ma pärida, millega te sisustate oma aega, kui parajasti tervet raamatukogu omandada ei püüa?” Ma punastasin. Tema huuled vihjasid naeratusele. Ma mõtlesin, kas ta narris mind. Tema toon oli viisakas ning vestluslik, kuid tema silmades oli midagi muud. See tõmbas mind ligi ja innustas vastama.

“Võiks arvata, et te olete mu kooliväliste tegevustega üsnagi kursis, professor Montgomery. Me kohtume nende käigus piisavalt tihti. Võibolla viitasite te sellele, kuidas ma oma aega puhketoas veedan? Võin teile kinnitada, seal on samuti hulk tegevusi, millest ma osa võtan.” Ma jätkasin nende ettelugemist, mõeldes, miks ta nii ohutu teema valinud oli. Ta kuulas tähelepanelikult, tegi huvitavaid märkusi ja kohati lausa õrritas mind otse. Meie vestluse lõpuks narrisin ma ettevaatlikult tagasi. See oli esimene kord, kus kogesin seda nöökamist, mida flirtimiseks kutsutakse, kuigi tol korral ma seda ise veel ei teadnud. Sellest hoolimata sündis sel päeval meie sõprus.

Mitu järgnevat nädalat jätkasime me raamatukogus kohtumist, vesteldes südamlikult kõigest mis pähe tuli, alustades mu Aritmantia kodustest ülesannetest, kuni uusimate Sigatüüka kuulujuttudeni, kuni romaanideni, mida me mõlemad armastasime. Ma tundsin, et erinevalt kõigist mu ülejäänud sõpradest sain ma temaga tõeliselt rääkida, väljendada end kõige ilukõnelisematel viisidel. Meil polnud aga kunagi kindlaksmääratud kohtumisaega ning ma mäletan, et olin täiesti põhjendamatult pettunud, kui ta ei tulnud. Tunnis kohtles ta mind samuti nagu kõiki teisi, kuid kui keegi ei vaadanud, nägin teda end jälgimas, õrn säde silmis. Ma andsin oma parima, et teda mitte avalikult üksisilmi vaadata kuid kardan, et polnud nii diskreetne, kui võinuksin. Tema tähelepanu meelitas mind täiesti võõral ja erutaval moel, ning seda oli raske varjata.

Ma mäletan esimest korda, kus ma mõistsin, kui palju mu tunded tema vastu olid kasvanud ja kui suured olid tema omad minu suhtes. See oli ühtlasi ka esimene kord, kus mõistsin, et olin professorisse armumas. Me olime küllaltki süütult vestelnud umbes pool tundi, kui ta ütles midagi eriti vaimukat romaani kohta, millest rääkisime. Instinktiivselt sirutasin ma peo ning puudutasin tema kätt. Tundus, nagu oleks meie vahel tulesäde lendu läinud. Ma vaatasin tema sinakashallidesse silmadesse ja nägin neid pehmenemas, kui ta mu käe võttis, peaaegu sulamas, kui ta õrnalt pöidlaga üle mu sõrmenukkide hõõrus ja kergelt mu peopesa hellitas, ning karmistumas, kui ta mõistusele paistis tulevat ja mu käe pillas otsekui see kuum süsi oleks. Siis tõusis ta kiiresti ja lahkus toast tagasi vaatamata.

Mõtiskledes istusin ma seal veel mitu minutit. Ma mõtlesin pilgule ta silmis kui teda puudutasin. Pilgule tema silmis kui ta mind puudutas. Värinatele, mille ta puudutus mööda mu käsivart, mu selgroogu, üles saatis. Veidrale tundele, mille ta puudutus mu kõhusopis loonud oli, mis ühtlasi erutas ja hirmutas mind. Mõistmisele, et ma elasin meie koosveedetud aja nimel, et ma mõtlesin temale alati kui lahus olime, mida tahes ma ka ei teinud. Mõistmisele, et mul pidi olema sama mõju temale. Professor Montgomeryle. Mu professorile. Need järeldused tabasid mind sellise jõuga, et ma sõna otseses mõttes põgenesin raamatukogust, teel tooli ümber lüües.

Hoolimata kõigist oma halbadest eelaimdustest ning hirmuärevustest, naasin ma järgmisel päeval tavalisel ajal raamatukokku. Ma olin ärevil, kuna kartsin, et ta ei tule ja väike osa minust lausa lootis seda. Tegelikult ma ei teadnud, millesse end mässimas olin. See oli olukord, milleks mu ulatuslik lugemine mind ette valmistanud polnud. Kui ta uksest sisse astus, arvasin, et suren kergendusest. Lasin vabaks hingetõmbe, mille kinnihoidmisest ma teadlikki polnud olnud ning ootasin nagu tavaliselt, et ta minu juurde tuleks. Ta ei tulnud. Ta heitis mulle pika pilgu, mille jooksul ma ebaõnnestunult üritasin ta ilmet lugeda, ning istus siis lauda, kus ta varasematel aegadel olnud oli, enne kui meist sõbrad said. Ma olin juhmiks löödud.

Mõne minuti jooksul ei liigutanud meist kumbki. Mulle jäi mulje, et ta üritas vältida minu poole vaatamist, sest mil iganes ma tema poole pilgu heitsin, vaatas ta ikka hoolikalt vastassuunda. Valu olla temaga samas ruumis, kuid ühtlasi eraldi, oli rohkem kui suutsin taluda. Ma polnud kunagi varem olnud nii kindel oma tunnetes tema vastu, kui tol hetkel. Ma tõusin kiiresti püsti ja läbisin vahemaa meie vahel nii väheste sammudega kui võimalik, kuni seisin tema kõrval, oodates et ta mulle otsa vaataks. Kui ta seda viimaks tegi, oleksin ma peaaegu minestanud.

Ma olen kindel, et selles ühes pilgus lasi ta mulle paista kõigil oma tunnetel. Tema silmad paistsid mind endasse tõmbavat ja ma nägin neis kergendust, hirmu, ebakindlust ja üle kõige armastust. Just nagu tol esimesel päeval, tõmbasid need mind ligi. Ma hoidsin hinge kinni ja riskisin, sirutades ning taas kord oma kätt tema omale asetades. Reageering oli kohene. Ta tõusis püsti, haarates mu kätest tugevalt kinni, nagu ta oleks uppumas ja mina tema parv. Minu jaoks paistsid ta käed olevat ainsaks ankruks maailma küljes. Mu pea pööritas ning olin endiselt minestuse äärel. Tema kindel surve hoidis mind püsti, samal ajal mu ebakindlust põhjustades.

Isegi kui oleksin seda tahtnud, poleks ma suutnud takistada teda end läbi toa ja uksest välja tõmbamast, pomisemas midagi tähtsusetut privaatsusest. Isegi kui oleksin seda tahtnud, poleks ma suutnud takistada teda end tema kabinetti viimast, ehkki see oli tohutu eksimus kombekuse vastu. Isegi kui oleksin seda tahtnud, poleks ma suutnud takistada teda ust meie taga võluväe abil lukustamast. Isegi kui oleksin seda tahtnud, poleks ma suutnud takistada tema käsi mu ümber mähkumast, mind tema lähedale tõmbamast. Isegi kui oleksin seda tahtnud, poleks ma suutnud takistada end pead ülespoole kallutamast ning oma huuli tema omade vastu surumast.

Ma polnud niikuinii tahtnud lõpetada. Tema suu oli minu omal kõrvetavkuum ja ma soovisin, et see kunagi ei lõpetaks. Isegi läbi oma korsettide tundsin ma tema käsi silitamas mu selga, tundsin iga kohta, kus me kehad kokku puutusid. Ma hoidsin temast kinni, käed vaheldumisi ümber ta kaela ning laiali üle ta rinna. Läbi minu jooksid aistingud, milletaolisi ma veel kunagi varem kogenud polnud. Kui ta õrnalt suu avas ning oma keelega minu oma puudutas, tundsin ma seda kogu oma kehas nagu magusat tuld. Nüüd olin mina uppumas.

“Elizabeth,” pomises ta mu kõrva, “mis on see võim, mida sa minu üle omad?” See oli esimene kord, kus ta mu nime kasutanud oli, kuid see tundus loomulik, justkui kutsuks ta iga päev üht oma õpilastest eesnimepidi. Tema hääle kõla rebis mind välja lummusest, millesse langenud olin. Ma sattusin paanikasse.

“Mida ma siin teen? Mida me teeme? Sa oled mu professor, ma ei saa… me ei saa…” Mu hääl tõusis püsivalt ning ma üritasin end tema käte vahelt vabastada, sõnad mind alt vedamas. Ta hoidis mind aga kindlalt paigal ja haaras ühe käega mu lõuast, sundides mind endale otsa vaatama.

“Elizabeth. Praegu, sel hetkel, ei ole ma su professor. Ma olen lihtsalt võlur. Mees, kes on sinu nõiduse kütkeisse langenud, kes on täiesti vallatud mõtetest sinust. Mees, kes nägi sinu silmis peegeldumas neid samu tundeid ja kes nende ajel tegutses. Ma armastan sind, Elizabeth.” Ma ei rabelenud enam. Ma olin hüpnotiseeritud. Pisarad voolasid mööda mu põski. Sügaval sisimas teadsin ma endiselt, et see oli arvatavasti vale, kuid mõistuse hääl oli mind maha jätnud. Ma olin lummatud. Mu maailm oli kahanenud minule ja temale. Miski muu ei lugenud. Ma heitsin käed tema ümber.

“Ma armastan sind ka. Philip.” Ma tundsin teda läbi suudluse naeratavat, selle üle, kuidas ma ta nime ettevaatlikult hääldasin. Hoolimata kõigest naeratasin ma vastu, teades, et kõik saab korda. Kuidas ma küll eksisin.

Järgnevad kuud möödusid Philipi vines. Meie suhe arenes kiiresti, kui lubasime endil oma tundeid füüsiliselt väljendada. Enamus meie ühisest ajast sai endiselt veedetud raamatukogus, kuid käisime tihti ka tema kabinetis. Mu sõbrad hakkasid märkama mu pidevat puudumist. Alguses rahustasin ma neid ettekäänetega kodutööst, VVVdeks õppimisest, lisaülesannetest. See ei kestnud kaua. Me jagasime kõike, sealhulgas ka koolitunde. Kuigi mu kodutööd olid endiselt klassi parimad, teadsid nad, et midagi oli valesti. Polnud mingit võimalust, et ma kogu selle aja töötamisele kulutasin ning mu intelligentsed sõbrad mõistsid seda peaaegu kohe.

Just siis sai mu suu minust võitu. Ma oletan, et mingil hetkel see pidi lihtsalt juhtuma. Kui oli midagi, mida kõik minu kohta teadsid, siis oli see just see, et ma Sigatüüka kõige jutukam õpilane olin. Kuigi ma tavaliselt rääkisin suhteliselt tähtsusetutest asjadest, kuna hindasin diskreetsust kõrgelt, rebis miski selles uues olukorras mind lõhki. Iha kellelegi midagi rääkida, ükskõik mida, oli lausa kõikemattev. Kui mu majakaaslased mind selgitust nõudes nurka surusid, ma murdusin. Mitte täielikult. Ma ei reetnud mingeid üksikasju, kuid olen kindel, et rääkisin piisavalt, et nende väledad mõistused ülejäänud tõde taipaksid.

Nad olid loomulikult kohutatud. Mu terve mõistus seati kahtluse alla. Lõpuks veensin ma neid, et meie suhe oli tõeline, et Philip ja mina armastasime teineteist ja et me teeksime kõik avalikuks kohe, kui ma oma hariduse kätte saanud oleksin. See põhjustanuks muidugi skandaali, kuid see polnud oluline. Või vähemalt nii ma arvasin. Nad olid endiselt hämmingus, kuid paistsid seda aktsepteerivat.

Ma ei saa kunagi teada, kes neist seda tegi. Ma ei saa kunagi teada, miks. Ma olen kulutanud liiga palju tunde tulemusetutele katsetele tõde avastada. Lõpuks loeb ainult tulemus. Kes iganes mu ‘sõpradest’ ässitajaks oli, on hajunud taustale, kuid käimalastud sündmused teevad mulle tänini haiget. Ma poleks kunagi pidanud midagi ütlema, ja ma tean seda, kuid see usalduse reetmine oli valusam, kui kunagi kujutleda oleksin osanud.

Vaid veidi rohkem kui nädal pärast seda, kui ma end koormast vabastanud olin, saabus huilgaja. Mu isa hääl täitis Suure Saali ning tema sõnad ei jätnud midagi kujutlusvõime hooleks. Kui huilgaja lõpetas, oli kogu saal vaikseks jäänud. Kõigi silmist paistis šokk. Ma olin täielikult alandatud ja ei teadnud, mida teha. Instinktiivselt pöördusin Philipi poole, kes tundus ainsa inimesena mu elus. Ilme tema näol purustas mu. Ta oli ühtlasi murtud ja maruvihane. Olen kindel, et ta tundis end reedetuna. Ma ei suutnud seda ilmet taluda ja nii ma põgenesin.

Vajadus värske õhu järele tõi mind järveni, ma hingeldasin. Taaskord tundsin, nagu oleksin uppumas, kuid seekord polnud Philipit mind hoidmas ja ma ei teadnud mida teha. Ma polnud mõistnudki, kui suure osa endast oli temasse pannud, kui palju ma teda enda juurde vajasin. Mälestused me ühistest hetkedest tulvasid mu mõtteisse, Philip mind hoidmas, Philip mind suudlemas, Philip minuga naermas, Philip mind narrimas, Philip ütlemas kui väga ta mind armastab, ning ma vajusin rohus kokku. Abituse tunne vallutas mind. Ma tundsin, et oleks parem surnud olla.

Siis olid tema käed minu ümber, hellitamas mu juukseid, mu nägu, mu keha. Ta oli mind sülle tõmmanud ning sosistas lohutus- ja armastussõnu. Ma hingasin paar korda sügavalt sisse, püüdes rahuneda kuna tema oli seal. Siis hakkasid sõnad kohmakalt voolama.

“Philip, palun andesta mulle! Ma ei tahtnud meid välja anda, ma lihtsalt ei suutnud end peatada. Ma arvasin, et võin neid usaldada. Me oleme aastaid sõbrad olnud. Pikka aega olid nad minu jaoks kõik.”

“Ja nüüd olen mina. Nad olid kadedad, mu arm. See on mõistetav, kui mitte kiiduväärne. Aga kuula. Ma pean sinult midagi küsima. Sinu isa jõuab siia tunni jooksul. Me peame end kaitsma. Ma näen meie jaoks vaid üht võimalust. Elizabeth Grey, sa oled mu elu armastus. Nõustud sa minuga abielluma?” Kaalutlevalt tõmbas ta taskust sõrmuse. Ma ei suutnud uskuda, mida ta küsis. Ta polnud isegi mu vanematega rääkinud! Selline asi oli hiiglaslik eksimus kombekuse suhtes. Pean aga tunnistama, et sel hetkel ma enam ei hoolinud.

“Muidugi nõustun. Ma armastan sind. Miski ei teeks mind õnnelikumaks.” Ma mõtlesin iga sõna tõsiselt. Ta libistas sõrmuse mulle sõrme ning tõmbas mu uuesti oma käte vahele, suudeldes mu juukseid, mu kõrvu, mu otsaesist, mu põski ja viimaks mu huuli. Kirg oli minu jaoks peaaegu liig, kuid ma polnud kogu elu jooksul veel õigemini tundnud.

Mu isa rebis meid lahku enama jõuga, kui temast kahtlustanud oleksin, vanem ning tüsedam mees nagu ta oli. Ta heitis mind ühele küljele ilma teise pilguta ja pöördus Philipi poole, kes oli mind kaitsma tõusnud. Ma polnud veel kunagi kumbagi neist nii vihasena näinud. Mõlemal olid võlukepid tõstetud. Mu isa kõneles enne, kui Philipil võimalustki oli midagi selgitada.

“Ma lootsin et see pole tõsi, kuid nähtavasti on. Sa räpane, jälk, haletsusväärne mehevari! Ma ei suuda uskuda, et sind mingile autoriteedipositsioonile paigutati. Sa oled võrgutanud mu süütu tütre, oled ta mult varastanud. Tema elu on nüüd rikutud. Ma kavatsen kindlaks teha, et ka sinu oma seda oleks.” Ta hääl oli külm kui jää ning vihane kui tuli. See hõõgus ka tema silmades. Ma kattusin hirmuvärinatega. Ilmnes, et mu õud oli põhjendatud. Ma vaatasin Philipit ja ta pööras oma pilgu minule vaid üheks sekundiks. Ma nägin tema armastust sealt vastu säramas. Mu isa nägi seda samuti. Kui võimalik, muutis see teda veelgi vihasemaks. Ma usun, et ta ei teadnud isegi, mida tegi. “Avada kedavra.”

Philip kukkus maha. Ma taipasin, et kukkusin samuti, karjudes tema nime. Mu isa rebis mind teist korda temast eemale ning mu lein võimendas mu raevu. Ma lendasin tema kallale, kuid enne kui sain teda vigastada nii nagu soovisin, oli ta mind juhmistanud.

Ma ärkasin haiglatiivas. Imekombel polnud kedagi seal. Ma nutsin nii kõvasti, et ei suutnud näha. Emotsionaalne piin oli uskumatu, väljendades end kehalise valuna. Ma olin vihane. Vihane oma isa peale, kellele ma kunagi ei andestaks. Vihane enda ja oma üliinnuka suu peale. Ma tundsin, nagu mu südant ümbritseks lahkumisvalu, pigistades seda tühjuseks mida ei saa täita, sest Philip oli läinud. Kuid ma olin jõudnud järelduseni.

Kõik oli minu süü. Mina olin see, kes Philipit esimesena puudutas. Mina olin tema juurde läinud. Mina olin oma majakaaslastele meie kohtamistest rääkinud. Mind tuli süüdistada. Kuidagi pidin ma oma teod heaks tegema. Mu väle mõistus ja elav kujutlusvõime pakkusid kergelt lahenduse.

Ma vandusin, et ei räägiks enam kunagi, kuna mu suu oli saanud meie hukatuseks. See polnud aga piisav. Toas edasi- tagasi kõndides märkasin silmanurgast aknas valgusepeegeldust. Ma kõndisin aknani ja vaatasin välja. Kaugel minu all läikis järv hajuvas valguses, värvid selle pinnal peegeldumas. Teadmine, et maailmas oli veel ilu, tegi mulle veel rohkem haiget. Minu elu ei väärinud ilu. Tegelikult, ma ei väärinud üldse elu.

Ma pole kindel, kuidas jõudsin järeldusele hüpata, kuid kui kord juba seda tegin, oli kõik lihtne. Sõrmust peos pigistades seisin aknalauale. Ma armastan sind, Philip. Mul on nii kahju.

Ma kukkusin. Kukkumise jõud pühkis minust viha ja leina. Valu ei kadunud. Ma ei usu, et see kunagi kaob. Ma ei mäleta suremist, kuid mäletan, et tulin tagasi Sigatüükasse Philipit otsima. Ma pole teda leidnud. Ta läks edasi sinna, kuhu mina minna ei saa; kuid ma ei otsinud ainult Philipit. Sest Sigatüükas olin ma end leidnud, ja tänu Philipile, olin ma Sigatüükas end kaotanud.

Ma jätkan neis saalides kummitamist. Ma olen oma vaikusevannet pidanud. Nüüd tuntakse mind Halli Daamina. Ma olen jälginud sadu ravenclawlasi lossist läbi käimas. Nad on suurepärased. Nad on tulevik. Minul pole tulevikku, ainult minevik. Selline on nüüd minu olemasolu. Ma võin vaid loota, et ühel päeval aitab keegi neist leida mul selle, mille ma nii ammu kaotasin. Mu elu. Mu armastuse. Mu enda.